"Kirjaniku parim romaan on vaieldamatult «Spartacus», kus Giovagnoli ajaloolise materjali hea tundjana jutustab kuulsast ülestõusust Vana-Roomas. Juba teema käsitluse poolest erineb Giovagnoli romaan tugevasti itaalia varasematest ajaloolistest romaanidest. 

Teose kangelane pole mitte ainult oma rahva rahvusliku vabaduse eest võitleja, vaid ülestõusnud ori, kes kaitseb kõigi rahvaste õigusi. Spartacus on kõigi rõhutute eest võitleja, ükskõik mis rahvusesse nad ka ei kuuluks. Seejuures ei võitle ta mitte vabaduse eest üldse, vaid igasuguse rõhumise ja ekspluateerimise likvideerimise eest, inimeste üheõigusluse eest, kes ehitavad sellel reaalsel alusel parema ühiskonna. Selles seisab romaani põhimõtteline tähtsus: ta tähistab uut etappi itaalia demokraatliku kirjanduse arengus, selle lähenemist oma aja eesrindlikele ideedele. 

Võitlust sotsiaalse õigluse eest on võimelised lõpule viima ainult rõhutud, kes on kõigest ilma jäetud - säärane on järeldus, millele viib lugeja Giovagnoli. Spartacuse tõelisteks liitlasteks on ainult orjad, gladiaatorid ja vaesed, tal pole ühist teed inimestega, kes kasutavad rahvaliikumist omakasupüüdlikes huvides, kes soovivad jõuda võimule rahva ülestõusu laineteharjal." - Z. Potapova 


KIRJASTAJAKiborg&Ubitza
VÄLJA ANTUDAprill 2016
MÄRKSÕNAD